* * *

On vaikinud kõhe kaja

kustunud mahe valgus

Tule ole sina minu valgustaja

kuniks koidab uus algus

Täna Sind mul väga on vaja

ei ära tule, vaid istu sääl

kus oled istunud kõik see aja

mil sind on hüüdnud mu hääl

Nüüd sosinaks taandub mu kõne

vaikus valjem kui mistahes karje

Kui üldse tuled, tule siis kohe

veel vaevu talun iseenda varje

Tulid, nüüd seisad mu ees

Su valgus valjem kui karje

Nüüd miskit minust on sinu sees

ja mina kannan sinu varje