Enesetu olematus

Kui ühel hetkel peaksin kaotama sihi,
laskuma sügavusse, teadmatusse enesest,
kas oled Sina see, keda ootan enda ligi
mind päästma igavesest pimedusest?

Pimedus üha kalgim, pilkases öös liigub vaikus
ja valab minu puust peekrisse rahutust.
Piiritu, otsatu lõputu üksindus
täidab mu tühjade tundide mõtisklust.

Just enesetus ja mingi olematu seis
kus eile, täna ja homme sulavad üheks
Tundub täiesti tühine iga mu reis
ja mu suur vaimuelu muutub pisikeseks

See nädal halli ja sudust veniv-sulavat aega
on möödund nagu magamata ööpäev
üsna hirmutav on kuidas see mind ei sega,
et hindamatu minutite jada minust mööda läeb

Tikk-takk seier on armutult taas tiksund oma tunde
Ta suurt minust ei hooli, aeg ei seisa mitte kellegi jaoks
Ah ses mustas pimeduses oleks vaja paar helvest lund et
saabuks üüratu valge vaikus ja see pimedus, see nukrus, kaoks.