Jää igavesti vabaks Eesti

Meil on vanade lugude linn
ja suitsupääsukese  hing
Meil on jõgine tarkuse kodulinn
ja miski mis puudutab Sind

Siin on sood ja ürgsed rabad
siin on kõigil lauluhääl
Head inimesed kes kõik on vabad
jah elada siin on hää

Meil on laiad aasad ja heinamaad
metsad kus haigutab vaikus
Purjedest valged sadamad
ja üha parema elu ootus

Siin on paesed kaldad ja kadakad
hellalt helgivad põhjataeva tähed
On laulvad merikajakad
ja klähvivad majesteetlikud lagled

Meil on rukkilille sinine
ja on musta mulla must
On põline eesti inimene
kes eal ei tunne väsimust

Siin pikad rannajooned
on sääl kus algab me meri
On vanad ja on ka noored
ja Kalev, kes paljutki tegi

Meil on uhke ja meil on hää
siin on tõesti hea elada
jäägu kajama see hääl nüüd siit
                 Jää igavesti nii siia vabana
                                        kallis Eesti Riik.

pühendusega Eesti rahvale

Fantaasiamarmorist

Marmorpalee malmmaimud

Täiesti tasa tukuvad ainult

Raske raua hingamiskahin

Ei tea kui madal on neile rohi

Tinastes rüüdes tigude järgi

on terassamblas õliseid jälgi

Selge sulava vase voolates

tilgub aeg ennast oodates

Purpurpunased kuumad jõed

Auravat elude mahla

Tilguvad sinna kus sinised söed

Pilluvad lillat tahma

Marmorpalee malmmaimud

Igaviku möödumise vaimud

Magavad valvates maailma-ahju

Kus korstnast tõuseb seebivahtu

Nii kahju nii nii kahju

Et maailm on fantaasiast pime

Ma lähen ja valvan seda ahju

Kuniks seebine on ahju vine

Mõtetes minevikust

Raamatutolm katab põranda
Kevadsinises taevas on lootust
mille sisse valgudes ma iseenda
luban minus laiali laotada
                   trotsides eluootust


Ses hetkes ma täna ei viibi
mu mõtted rändavad minevikku
On kevade kergust siingi
kui mööduv saadab läbi oleviku ukse
                                          tulevikku

Sina oled ka seal
purpurpunane sametöö
Kõik õigesti tehtud vead
nagu voodiotsa seotud vöö
        aga seda kõike 
               Sa ju juba tead

Tühjade korterite hingus

Kui palju on Sinu südames ruumi
kohvitassi aur võtab mu hinge kuju
minus on armastusi suuri
mis enam üle hinge koju ei uju

Iga tühja korteri kraanid
on veebruaris külmunud kinni
Mu kaugeks jäänud südamedaamid
Kui palju on teie südames ruumi


Peatrass võib kinni külmuda nii
seda juba jäädavalt siis
Aga külmunud, raagus hingi
ei vajagi keegi nii kui nii

Mõte ei hüübi

Mu mõtted minus ei hüübi
nagu veri see poisi kätel
Ta ei olegi selles süüdi
et seisab kui juunikuu sütel
Ja vaatab maailma viltu
läbi oma hallide prillide
"miks te maailmast ei heitu"
läbi kõigi nende võltsrollide


Tõld on rauast ja seisab
kõigel millest ta hoolis
"mida küll siit ta leiab"
Ta ei lama, ei ole roolis
Mu mõtted enam ei hüübi
See aeg on läbi su jaoks
nüüd jäädavalt jookseb kuni
algab järgmine jooks

Mõistatus

Männiokaste külm lõhn

torgib teravalt hinge

See kuju vibalik, kõhn

ja hetke halvav pinge

Aiman salalikku ohtu

huultelt tilgub veri

Ent veel ei leia rohtu,

mis mind haigeks tegi

Vattpehme valge nahk

kottpime neljajalgne tuba

koorub tahu järel tahk

Õues on kleepuv sula

See on minu asüül

pettepildi tagune reaalsus

olen siin, ma tunnistan, oma süül

nüüd jäädavalt ettekujutus on ülekaalus

Ämblikud

Õrnad ämblikud su seljal

tasa taanduvad allapoole

Peatuvad hetkeks su pihal

siis upuvad su vasakusse reide

Alasti lumivalgel ihul

öö varjul on veider muster

Ämblikud keskenduvad sinul

kududes kergeid võrke

Sa andud maailmast kadudes

Võrkudes saab õndsusekookon

Oled ämblike tehtud soojuses

Linadest saab su siidookean

Need ämblikud on minu käed

Võrgud on mu armastuseloor

Su silmad on kui söed

ja sa ei maga siis

kui sind oma võrku koon

Pirn

Tule kustuti on seinal
kui elekter väljub pirnist
Ma ise olin eemal
kui valgus kustus silmist
Sajab valget märga heina
kas vajad kurba leina?
Ma saadan sind kui vaja
kuid järgi mina ei hõika


Hõõgniidi eluea ettekuulutaja
on tööaja , sisse väljalülituse suhe
Sest lülitusest ikka veel on 
                             kõrvus kaja
aga eks soe on veel ka juhe
Anna andeks sajavatilamp
ma tean, et sul on hirm
Nüüd on võimul minu kamp
ja mina olen säästupirn

Ma Vaikin

Ma vaikin
mul palju on öelda
Eetris on sahin
piiritus aitab mõelda
Ma tean, et on püha
see, mis on sees
Kui igal mõttel oleks kõla
mis oleks Sinu diees
Ma vaikin
ei tea miks üha
üha vähem püha
puutub kõiki
-
Eetris on sahin
tasane, püha
endasse süübin
piirituna