Männiokaste külm lõhn
torgib teravalt hinge
See kuju vibalik, kõhn
ja hetke halvav pinge
Aiman salalikku ohtu
huultelt tilgub veri
Ent veel ei leia rohtu,
mis mind haigeks tegi
Vattpehme valge nahk
kottpime neljajalgne tuba
koorub tahu järel tahk
Õues on kleepuv sula
See on minu asüül
pettepildi tagune reaalsus
olen siin, ma tunnistan, oma süül
nüüd jäädavalt ettekujutus on ülekaalus
No comments:
Post a Comment