Rääkides Vaiko uuest plaadist, siis...

Kas ma ikka olen sulle öelnud,
et ta vahel käib mu majas
kõnnib koridoris ja...
räägib Vaiko häälega.
Ja siis kaob mingisse korterisse ülalpool mind.
Ma vahel kuulan läbi oma korteri ukse...
et näe, vaiko tuleb jälle
sõpradega.
Ükskord sõitis mu hoovist välja mingi vana mahtuniversaali roolis...
Nägi mind, mina nägin teda.
Ta mind vist ei tundnud ära,
sest noh ta ei tunne mind. Aga tunne oli vastastikuselt soe.
suvi oli.

Kinni mõtetesse jääme

Me kinni oma mõtetesse jääme 
Vahel endamisi mõistmata,
Et allpool selle reaalsuse jäämäe
harva ära nähtud tippe
me tõelist mina iial tunda ei saa

Need mõtted vahel kirkad
Vahel mornid toitmaks tuska
Ja teinekord juba enne kui Sa ärkad
Saad aru et ses maailmas ei tasu üles tõusta

Ja tänaval siis kõndides
Päeva-reaalsusliku, üksluise poole
Üks teine maailm kõnnib mõtetes
Ja otsib väljapääsu
Mida tavaliselt ei ole.

Ja märkamata jääb meil võime
Kõndides ses oleskelus
Et nii väljaspool kui enda sees me saame
Olla palju rohkem elus
kui praegu

Ent kinni jääme oma mõtetesse
Mida harva suuname, ja justkui hoovusel
Me laseme end kanda suvalisse
Maailma mis harva vastab ootustel

Vihm, sügis ja seks

Vihm, sügis ja seks
Külm värvib lehed punaseks.
Ja külmad käed ei tea
kuhu end kires heita.

Vihm sügis ja seks.
Hetk möödub, ent tunded
need jäävad päriseks
ega talu mingeid sunde.

Vihm, sügis ja seks.
Aken piiskades vähem läbi,
paistab ja selles valguses
pole kübetki häbi.

Vihm sügis ja seks
Me jäime ikka sõpradeks
Ka pärast päeva, ööd ja tormi
Ennekõike inimesteks
Saime keset morni
ilma,
ilma selletagi.

Vihm sügis ja seks.
Ma värvisin Su mõtted punaseks.
Ja sügis hoidis raagus lilli
Vastu akent.

Vihm sügis ja seks
Me teineteiseks
Vist saimegi
Nii mõlemad me mõtlesime
Endamisi.

Soe visiit

Vanaema vaim käib vahel minuga koos köögis. 
Ja uurib moosipurkisid ja... räägib omaette... 
Käib selles kirjus siidisärgis
mida mäletan et triikisid... 
Või siis ma kujutan seda ette... 
Räägib suhkrust, äädikast ja soolast ja kuumarätikust.
Mingist vanast kummutist...
tema vanaema pööningust.. 
Siis joome koos tassi kohvi 
ja üks biskviit,
kõik äkki näib nii sarnane. 
Ootamatult vara lõppeb soe visiit
Ja ma saan aru, et 
selles käimises ta mittekunagi ei vanane.

Enesepeitus

Me sammude kaja

Kostab neis koopa seintes

Väikesed jalad üle kauge aja

Jooksevad ringi end peites

Nii nagu meiegi

Peidame end eneste sisse

Välja ei paista mitte midagi

Tants Laugastel

Kui luiged tantsivad laugastel

mustadel sügav-jäistel

Näen pilvi taeva palgetel

On torm kusagil lähistel

Luiged liuglevad kergelt laugastel

Kesk eimiskit puutmat’ ilu

Must jää punkt lumemaastikel

Jaatab ja eitab elu

Valged luiged mustadel laugastel

Jää peegeldust minust  ei tekki

See hetk, püüdmat’ kaua veel

Kesta võib enne kui settib

Luiged vajuvad laugaste peeglisse

Puutmata musta jääd

Kaob hetk mu enese sisse

Ent tants mu igavikku jääb