Me kinni oma mõtetesse jääme
Vahel endamisi mõistmata,
Et allpool selle reaalsuse jäämäe
harva ära nähtud tippe
me tõelist mina iial tunda ei saa
Need mõtted vahel kirkad
Vahel mornid toitmaks tuska
Ja teinekord juba enne kui Sa ärkad
Saad aru et ses maailmas ei tasu üles tõusta
Ja tänaval siis kõndides
Päeva-reaalsusliku, üksluise poole
Üks teine maailm kõnnib mõtetes
Ja otsib väljapääsu
Mida tavaliselt ei ole.
Ja märkamata jääb meil võime
Kõndides ses oleskelus
Et nii väljaspool kui enda sees me saame
Olla palju rohkem elus
kui praegu
Ent kinni jääme oma mõtetesse
Mida harva suuname, ja justkui hoovusel
Me laseme end kanda suvalisse
Maailma mis harva vastab ootustel
No comments:
Post a Comment