Wake up to love

How many times

Do I have to get hurt

Before my eyes

See your worth

The troubles

And letting go things

Passing loves

And forgetting some dreams

Wake up to the world around

Put ur weapons of sadness down

Take action against the loneliness

For love is the seed of happiness

Ur ok alone

But inside u feel

You need a home

And someone real

The going to sleep

And waking up times

Happy in a deep

Calm realm of life’s rhymes

Togetherness...

Somehow right

It’s real I guess

and I wont fight

Just letting the feeling carrie me

for its love that truly makes me free

Inspireeritud vestlustest DL-Kga

Hallutsinatsioon

Läbi rõske kiviseina

sammub hallutsinatsioon

Tasa lähenedes aina

mu sisemine vibratsioon

Hinge võnkumiste ehe

pea elutruu kehastus

Segaste mõtete liitmistehe

mentaalne rehkendus

Juba nõnda raskelt lähe-

dal ma seisab minu ees

Hajus udune ent tahe

pisut nukrameelne mees

Girl of Darkness from within

Suddenly I see you eyes they’re freaky

The way you look at me is god damn creepy

Again you get me in a state of mind

Where my pleasant nightmares start to unwind

The moon and sun are secretly the same

You let me see everything in this game

No hidden thoughts under the surface

The greater cause serves a darker purpose

Girl with freckles and beautiful red eyes

Does it have to be today when I die

Whatever you say

I will play

Suddenly your standing right beside me

I try to move but girl you’re paralyzing

Again you got me in a state of mind

Where there is nothing I could ever hide

The way your fingers slide over my skin

Like you where touching me from within

You plant the needles around my heart

Kiss me goodbye and forever depart

(Tumedast tsüklist/from the dark cycle)

Dark Home

Do I seem strange to you

Do my eyes seem to look right through

You...

I do

You see my arms old and wrinkled

The things they have done, can you think of?

Innocent soul...

Let me take you home

There’s a fire I have made

There’s a bed I have laid

So why don’t you come home

I’m waiting for you...

                                    You know

Why do you try to stay awake

I’m like destiny you know you can’t escape

Come...

Join me in the unknown

You feel the cold breeze on your back

It’s harder and harder to relax

Just let go...

And follow me home

(Tumedast tsüklist/from the dark cycle)

Iga kordumatu hetk

Haaran kinni tuule viivust

lasen kanda end

Neist mõõtmata nähtmata tiivust

saab alguse mu lend

Iga hetk on kui kastene hommik

iga tee on kordumatu retk

mis kesta võib vaid kuniks

lasen kanda end

Olematuses

Kui mitte kedagi ei ole

ja mitte miski ei loe

End iseendas sule

ja tunnen, et sul on soe

Kuigi üksindus lõikab

ning olematus vapustab

Iseendas ennast hõikab

ja pead raputab

Su olemuse vari

ehkki ei kuula teda

Metsik mõtete kari

Ei saa Su olemust peatada

Kui millegita suudad

midagi alles hoida

Siis vaid SIIS jõuad

Iseennast endas kanda

Kõik ripub

Terve maailm ripub

seinad, põrand ja sina

Kukkuma vahel kipub

kõik väikeste tükkidena

Kusagil kõrgel on nöörid

trossid ja vintsid ja konksud

Kuigi sa väga proovid

ikkagi ükskord kukud

Ma tunnen need trossid on sõlmes

mis hoiavad maad mu all

Huvitav mis on mõttes

maailmaga koos kukkujal

Elan edasi, las olla siis nii

Lepin sellega, et elan rippus

Ainus olemine on olla siin

Ainus kindlus on ebakindlus

If I lay here waiting

Morning sun

Shines slowly

To my bed

And I remember

How I surrendered

To the words you said

As strange as it is

I can hear it rain

Against the window

Does it move at all?

Or has it all stalled

I don’t know

The sun shines

And the day goes by

As I lie here waiting

I don’t know why

But somehow I’m high

Form this nothing, nothing, nothing

Moon shadows

On the wall

Slowly move on

Only motion

And no emotion

Life here is long

Listening to

The slow wind

On a quiet day

Takes me away

To a game

We used to play

Elu värvid

Olgugi, et talv on must

ta kevad värvib üle

Kui suves liialt jahedust

on sügis värviline

Näib maitsetuna elu

Kui pole armastust

Ent läbi oma mõtiskelu

luua võid vabadust

 

On pisarad kül kibedad

Ent nende kõrval naer

Saatusekeerud on libedad

Ent haavad parandab aeg

Ja aeg on kõigile võrdne

Ajad on armutud

Aja loo tahvel pole kuldne

Ka sina sel taustal lahtud

Kõrvuti must ja valge

Kõrvuti halb ja hea

Üks kõik on pime ja valge

Lõpeks just see ongi hea

Et elu on just nii

Kurb ja lõbus segamini

Kaunis kole ilus inetu

Külmsoe vaikiv laul nimetu

What makes me

What makes me disappear

again and again and then

In the most strangest fear

makes me reappear again

Takes me without warning

any time in any place

Disturbing yet calming

in its peculiar ways

Has no shape nor shadow

tho its taste is strong

in my mouth even now

I could feel its tongue

No answer to my questions

No question your involved

Cuz’ in your strange suggestions

I’m suddenly dissolved

Miski HilisÖÖs

Mis teoksil hilisöös

kell magab enam ei löö

Miks sammud mõttes salaja

mu tuppa

keelatud mõtete valaja

Mis juhtub hilisöös

kui mu mõttes iseennast sööb

Su salajaskummaline sõber

jahtuvad organid

mõistus on nõder

Mis jääb hilisöhe

kas sina kui hoian sind kinni

Ära mine või kui siis kohe

siit aknast astu, silmad kinni

Kell magab enam ei löö

Ma magan

ja sina oled öö

Must roos

Keset põldu must roos

kui salalik mõistatus

Keset õudu iseendaga koos

kõik järsku seisatus

Kerget tuult vaid liikumas

kõik muidu seisat paikselt

Pisitasa endale alistumas

õige tasa, õige vaikselt

Murrab roosi nähtmat käsi

torgates mulle rinda

Ei mitte peale ihu, vaid läbi

kes teaks elu hinda?

Tuikuv valu ja tilk verd

Armastuse üledoos
Oma varjust vaatan iseend
rinnus punane roos

Sõjaväkke

Me läheme sõjaväkke

Mina ja minu sõbrad

Tahaks juba püssi ja tääke

Mina ja minu sõbrad

Romantika tunginud pähe

Sõda on suur ja ilus

Mis sest, et ellu jääb vähe

Kangelase elu on magus

Me tuleme, tuleme sõjast

Mina, ja teisi ei tunne

Ellu neli jäi kahesajast

On sõda, enam väge ei tunne

Rumal noorus, sõda on kole

Rumal sõda nooruse sööb

Pole aateid, sel mõtet ei ole

Vaid süda, mis viimast lööb

Keegi peab ju armastama?

Keegi peab ju armastama

üksikuid tuuliseid hingi

Keegi peab ju armastama

vaikust ümberringi

Keegi peaks ju süütama

külmas ahjus leegi

Keegi peaks ju hoolima

kas tõesti mittekeegi

Inimhinged on vaesed

kas enam märkabki keegi

Südamed kalgid ja paesed

midagi head ei teegi

Keegi peab ju armastama

noorpaar käsikäes käib

Keegi peab ju armastama

noorpaar suudlevat näib

Aega

Meenutades aega

kui oli aega...

Vähese vaevaga

vaevaga

a  e  g  a 

see polnudki nii halb

ega?

Ela!

Varjud valgustavad maailma

tänavalaterna taga

Mõned elavad ilma

soovita olla vaba

Elavad tungimata läbi

hallist igapäevarüüst

Kännule kukkund käbi

läbikukkunud sööst

Tuleb purustada piirid

ning ületada hirmud

meie ja minu vahel.

Salamisi meieni hiilib

saatuslike juhtumiste ahel