ÖÖ mida ei saa eirata

kõik seisab salamisi paigal

ümber meie. kahekesi

kolmevärvilisel pehmel vaibal

kaotame end ära...tasakesi

aeg on subjektiivne nähe

sõnul seletame elu

ses öös on aega nii vähe

ent pikk on mõtiskelu

justkui öö oleks igavene

valgume mõtetes üle aja

lihtsalt keeruline inimene

tegelikult väga vähe vajab

sel hetkel kõikjal võin olla

laman tasa küünalde valges

süda ja hing talumatult valla

hetkes hirmuäratavalt helges

kõik salamisi seisab paigal

ootamatult vabad kahekesi

kolmevärvilisel pehmel vaibal

end unustame teineteisse tasakesi

   vaatama

   ja läbi vaatamise ümber loome

   iseenda pelku maailmu

   ning muutumises samaks jääme

   sest ega tegelikult midagi ei muutu

   limpsime vaid jäämäge 

   ning tuuma eal ei puutu

   kuid siiski.... kolmevärvilisel vaibal 

   eirates mööduvat aega

   me mõtetes tormates olime talumatult paigal

   ning kui põrand ühte sulandus laega

   näis, et miskit teineteises leidsime

   ja kerge õrna käega

   me teineteisel teineteise tuumad heitsime

   ja õrnalt puudutades tagasi andsime

   jättes iseendale kõik selle mida tundsime

   sest sõnulseletamatuil hetkeil sõnu pole vaja

   sel ööl lühiesest tükist pikaks venisime aja

see on öö mida ei saa eirata

kahekesi sulatades saladusi

et võiks jälle pisut vaikida

et oleks jälle saladusi

Sügisöö Tüdruk

Su silmades on meri

ent südames on mets

Järve kaldal vaikne maja

aega tarretund hetk

Su hinges on rahu

ning elus rahutus paik

kuhu keegi teine ei mahu

kus vaikseks jääb kõik

Su sõrmedes on elu

igas puudutuses see

mis sõnades ei mahu

ning neelab endasse

Sinu silmis on vesi

Su südames on maa

Iseendaga kahekesi

viibid õnne leidnuna

pühendatud RM-ile

ajatelg

mineviku tuules tulevik see kiigub

oleviku kiigepuude peal

võttes mõttelt hoogu

läbi eheda hetke kõik liigub

me tegevuste ahelgi seal

kus saatus künnab vagu

Hinges on sügis

See aasta on puudel palju värve

punast, kollast ja pruuni
Võib-olla sõltub kõik see ilmast
on palju külmemaid tuuli

Ehk tujugi rolli siin mängib
läinud aastaga teemad ei kattu
Uute tuultega vana vaikib
uute mõtetega ei harju

Sel aastal on rohi nii kõrge
kuid talumatu rohelus tuhmub
Taas ületama pean uusi piire
kuid plaan ikka plaani järel luhtub

Lõpeks justkui värske kevadine rohi
sooja suve järel lume alla jään
Enam miskit ei tea, mis tohib ei tohi
ning aastate vooluga kaasa läen

Making broken spirits fly

I presume she's watching

I presume she's high

your afraid of touching

I'm not afraid to die

I can see that your blushing

I can't see why

for he's not here right now

he's not that guy by your side

Take a little trip with me

Let me set your body free

I can drown your head in extacy

see

I'm that guy

who makes broken spirits fly

I presume your lonely

Honey so am I

After all we're only

alive for one time

I presume its nothing

that hand is not there

no candles are burning

no tension in the air

I presume you were broken

Now your allright

I assume your taken

and I had no right

Right?

Sügishing

Tasaselt sõuab

õhtusse päev

Sügis mus elab

ja külmad on käed

küll sa näed

seegi päev õhtusse läeb

Lehed on jälle

pargimurul maas

Poris on jäljed

vihma sajab taas

küllap ta

lumeks tahab muutuda

Taevas on madal

kõrge on maa

Öödel pimedail

vabamaks saan

ning kasvan

endast suuremaks ma

Vaikides möödub

ka tänane päev

Miskit sai öeldud

see mineviku läeb

küll sa näed

ka mina olen minev ja läen

Oma sisemise lapse leidmine kellegis teises

Kas oled märgand kuis laps liigub

mis kergust on ta tegemistes

vabadus ta sammudes

On miski kaduv igas alguses

ja kuigi see oli nii ammu

näid talumatult ehe mu mälupiltides

Kas oled märganud kui kaugele me võime

jääda kadumata teineteise jaoks

ja ikka jääda alles

See on talumatult jääv mis lõime

ja isegi kui tahaksime et ta kaoks

ta kadumises ärkab üles

Su pilgus märkasin kuis keegi

kaotada end hetkes võib

leidmata tagasiteed

Su ihus tärkasin ja leegi

põlemisel sõid

kõik mineviku peegelveed

Kas oled märganud kuis

märkamatult

lööb

süda sumedais öis

kiirelt

Ma mäletan et märkasid

see mälestus mind sööb

Hiierist

Sammaldunud hiies

kajab kiriku kell

kibe on sügaval hinges

ja süda on hell

Me jätsime mälestused

puu koorte alla

Kaugus me läheduses

vihma, vhima kallab

Kirikumüüris

kivikalme kivid

Hääl hüüdjat hüüdis

kuid ununes nimi

On tähendus läinud

veel moondunud pilti

vähesed on näinud

hiies löödi risti

Taara on Taavet

Igal talvel on jõul

Rahvas peab palvet

rahval puudub jõud

Kirik on hiies

vaimud vaikivad

Vaid sosinad tuules

minevikku sosistavad