Jälle oli üks selge talvepäev oma karguse üle maa laotanud ja näis, et iga õhukübeme kohta atmosfääris kiirgas üks lumehelves laial lumisel tasandikul kuuvalguse säras oma kirgast valgust. K istus aknal ja soojendas erk-kollastes sokkides jalgu, olles paigutanud oma mammud mugavasti vastu ahju krobelist pruuni krohvi. Põrandal oli krohvipuru ning K rüüpas värske tulise sõõmu musta kohvi. Kunagi olid need tähed temaga rääkinud, et tema ellu ratsutab prints, kes muudab tema maailma täiuslikuks. Need tähed olid pidevalt alla langenud ja mitte seepärast, et siis sai soovida, nagu arvas ekslikult K trullakas sõbranna N, vaid seepärast, et pärast iga K soovi oli taevas nii jalust rabatud, et pillas ühe tähe enda sülest alla.
Ahju all praksusid puud soojust ja maja korstnast kõrgus sirge suitsujutt otse taevasse. K maja oli küll keset lagendikku, ent seal ei lõõtsunud kunagi tuul. K arvas, et tuul ei jõua lihtsalt igale poole ja kuna K suurt tuulest midagi ei pidanud, siis tuul tema õuele ka asja eest teist takka tulema ei hakanud.
Taas oli üks veider päev selja taha jäänud ja selle päeva värvid olid K jaoks selged nagu tema quašš värvi purgid pööningu Sodilateljees, nagu ta seda ise nii tabavalt nimetas. Nendeks värvideks olid mereroheline, tumepunane, kriitjalt hele sinine ja must. Need olid sügavad mererohelised silmad, mis K-d olid C suunas tõmmanud nagu nähtamatu jõud, magnet või miski võimsam nagu maagia. Need olid tema tumepunaseks värvitud huuled, mis rääkides liikusid hüpnotiseerivas rütmis ja kui siis lõpuks K-d puudutasid oli see enese- ja teadvusekaotuse punkt.
K pidi end valgelt kolme jalaga taburetilt püsti ajama ning jalgu mööda jahedat tammelaudadest põrandat lohistades ahjuni loivama. Värsked männipuud tegid käed vaiguseks ning praksusid kurjakuulutavalt kui K ahjusuu sulges. Uuesti jalad ahjukrohvile sättinud ning mugava asendi leidnud, jätkas K oma mõtisklusi.
Kriitjalt hele sinine, see oli tema jalgade värv, mis ilmselgelt andsid märku, et ei olnud tark mõte kanda lühikest kleiti veebruari kuu alguses. Buss sõitis kella kümnest kolmveerand üheteistkümneni. Bussipeatusest oli koju aga seitse kilomeetrit läbi metsa ja üle lagendiku.
Must oli aga K arusaam naistest, kelle elu oli elatud meestele. Mõistetamatu, miks ei suutnud nad näha teda sellisena, kes ta oli ning üleüldse oli imelik, et maailmas arvati endiselt, et on olemas kaks sugu, kui tegelikult on ju sugusid nii palju. K jäi mõttesse ja hakkas kõva häälega loendama
„Poissmees, noormees, tütarlaps, noor neiu, naisterahvas, kodanik naisterahvas, näkkineid...“ Ta mõttekäik jätkus aga vaikides, sest ta ei julgenud kõva häälega soo variante välja öelda. Mõni oli veider ja kuidagi tuletas talle meelde, et ema oli kunagi öelnud, et neid sõnu ei tohi öelda.
K sulges hetkeks silmad ja krimpsutas oma otsaesist ning selsamal hetkel langes taevast üks täht. Ta settis natuke aknalaual olevat verivärsket Sodilateljees tehtud meistriteost, milleks oli valge A3 paber nelja triibuga – üks triip iga värvi kohta tänases päevas.
Oli aeg magama minna. Kuskil kaugel ulus hunt ja oli kosta ,et pööningul elavad vaimud seadsid end ka magama, sest nad liigutasid ööriiete kirstu ühest pööningu nurgast teise tekitades nii valju kolina, et see kajas K toas kurjakuulutavalt nagu kõu. K oli sellega harjunud. Vaimud olid sõbralikud ning K-le meeldis, et ta võis neid öösel enne magama jäämist ikka ja jälle kolistamas kuulda. See tekitas hubasema tunde.
Idapool paistis juba kerget koidukuma, mis neelas aplalt pimedat taevatekki endasse. K pani ööriided selga – mustad linased püksid ja särk, millele ta oli tikkinud lugematu arvu punaseid südameid – ning heitis voodisse.
„Head ööd maailm, ma tean, et sul on minu jaoks veel tuhat ootamatult head üllatust varuks, aga ära karda, mul on sulle vähemalt sama palju üllatusi.“
