ümber meie. kahekesi
kolmevärvilisel pehmel vaibal
kaotame end ära...tasakesi
aeg on subjektiivne nähe
sõnul seletame elu
ses öös on aega nii vähe
ent pikk on mõtiskelu
justkui öö oleks igavene
valgume mõtetes üle aja
lihtsalt keeruline inimene
tegelikult väga vähe vajab
sel hetkel kõikjal võin olla
laman tasa küünalde valges
süda ja hing talumatult valla
hetkes hirmuäratavalt helges
kõik salamisi seisab paigal
ootamatult vabad kahekesi
kolmevärvilisel pehmel vaibal
end unustame teineteisse tasakesi
vaatama
ja läbi vaatamise ümber loome
iseenda pelku maailmu
ning muutumises samaks jääme
sest ega tegelikult midagi ei muutu
limpsime vaid jäämäge
ning tuuma eal ei puutu
kuid siiski.... kolmevärvilisel vaibal
eirates mööduvat aega
me mõtetes tormates olime talumatult paigal
ning kui põrand ühte sulandus laega
näis, et miskit teineteises leidsime
ja kerge õrna käega
me teineteisel teineteise tuumad heitsime
ja õrnalt puudutades tagasi andsime
jättes iseendale kõik selle mida tundsime
sest sõnulseletamatuil hetkeil sõnu pole vaja
sel ööl lühiesest tükist pikaks venisime aja
see on öö mida ei saa eirata
kahekesi sulatades saladusi
et võiks jälle pisut vaikida
et oleks jälle saladusi
No comments:
Post a Comment