Puud on metsa taga

Puud on metsa taga.

Keegi on kadunud.
Aeg on saatuslik aga,

keegi leiab niikuinii

selles mingit lohutust.

Ja iseennast ammugi,
mitte keegi meist
ei tunne nägupidi.

Soojad tüved seisavad,
nired alla männi vaik.

Keegi leitud arvavad,

see eest leitud tühi paik

Seestpoolt pole mõtet

Vaadata välja nüüd
väljas kõik teevad lõket
tumerohelises rüüs

Ammugi mina tean
kõik kaob ja leian taas

Sinu jätsin noores eas
meenub kõrges heinas aas

Sul ei olnud miskit öelda
minul oli, vaiksin

Nüüd vaid mälestustes ta
sealgi ainult  eksisin